Nokistalgia

Mika mängis minu vana Nokia telefoniga: keerutas seda näppude vahel, peksis sellega lauda, toksis vastu tooli, viskas põrandale. Ma olen üsna kindel, et kui paneks laadija taha, siis see Nokia toru ärkaks ilusasti ellu ja poleks tal häda midagi.

Ma nüüd kõlan nagu vana peer, aga tuli väike nokistalgia tuju peale :/ Igatsen neid aegu, kui telefoni võis laadida kord nädalas ja maha pillamine ei teinud telefonile midagi 🙂

Advertisements

Kuidagi tõsine tunne tekkis

Viisin lapse minu ema juurde ja see hetk, kui tulin autost välja, ühes käes laps, teises käes kõik vajalikud asjad kaasa, tundsin ennast täiskasvanuna. Ma olen alati tundnud ennast noorena ja kevadel ette löönud 40 pole eriti seda tunnet muutnud. Aga nüüd, seistes seal auto juures, korraks hittis mind see tunne, et olen täiskasvanud ja lapsevanem ja puha.

Ei olnud paha tunne, aga polnud ka hea…kuidagi lihtsalt see hetk kukkus igapäevase elu kiirrongi pealt maha ja seal ma olin, kogesin seda ja tegin oma peas linnukese kasti “Olen isa” 🙂

Motivatsioonipakett

Tuleb välja, et laps võib olla tõeline motivatsioonipakett. Tema nimel oleme me võimelised tegema asju, mis varem tundusid ebavajalikena või võimatutena. Ma ei ole päris nõus, kui inimesed ütlevad, et nad elavad oma laste pärast või et see on nende elu kõige tähtsam osa – elus on ikka palju muud ka peale lapsi – kuid kindlasti paneb lapse saamine mõtlema elu peale ja nägema asju veidi teistmoodi.

Mis on need asjad, mida laps on muutnud?

  • Me üritame paremini hoida korda. Me oleme tegelikult üsna laisad ja koristamine ning asjade paigutamine õigetesse kohtadesse pole üldse meie teema, kuid nüüd me üritame hoida korda ja koristada nii palju kui suudame. Asja mõte peaks olema see, et Mika harjub sellise eluviisiga ning täiskasvanuks saades pole see tema jaoks mingi tüütu kohustus, vaid eluviis. Korraliku perenaisena soetasin väikese tolmuimeja – selline, mis on juhtmevaba ja üsna kerge – ja ma pean ütlema, et see on super asi! Ok, see ei ime tolmu nii korralikult kui veefiltriga Kärcher, kuid kui viimane on liikumatu ja raske mammut, siis uus tolmuimeja on kiire ja paindlik gepard. Sellega on lausa lust koristada! Ma tean inimesi, kes koristavad iga päev oma kodu ja olen alati austanud nende tublidust, kuid samas mõelnud, et “ok, nad on veidi kuku, kui viitsivad iga päev koristada” 🙂 Uskumatu, kuid nüüd ma olen üks nendest –  võin täiesti vabatahtlikult igal hommikul tolmuimejaga korteri üle lasta.
  • Tervis ja sport. Oli perioode, kui ma võisin perearsti unustada aastateks. Tervisihädasid ikka on olnud, kuid pole eriti viitsinud arsti juurde minna. Nüüd suhtun sellesse teistmoodi – kui mingi häda on pikemat aega, siis tuleb arsti juures ära käia ja otsida lahendust.

    Toitumine on meil üsna mitmekesine, kuid nüüd üritame seda veelgi tasakaalustada, näiteks sööme rohkem kala.

    Sportimise osas oleme viimastel aastatel juba midagi ette võtnud – käime soojemal ajal Oliviaga jooksmas – kuid nüüd on mõttes luua mingi regulaarne sportimiskava, kus on aastaringselt ja regulaarselt erinevat sorti koormust.

  • Investeerimine. Üks asi, mida olen alati tahtnud teha, kuid kunagi ei jätku selleks raha. Parim, mida oleme suutnud teha, on soetada endale kinnisvara oma kodu näol. Pangale ikka võlgu ei jää ja nii tahest-tahtmata on mingigi investeering kinnisvara näol 🙂 Aga tegelikult on asi siiski suhtumises ja harjumustes. Summad ei pea olema suured, kuid peab olema järjepidev – näiteks Mika igakuine 50 eurot lapsetoetust läheb aktsiate ostmiseks. Nii on tüdruk alla ühe aasta vana, kuid juba Tallinna Kaubamaja, Tallinna Vee, Tallinki ja Apple’i aktsiate omanik. Mis sellest, et neid aktsiaid on väga vähe, kuid see siiski on oluline mõtteviisi muutmine meie jaoks.
  • Reisimine ja seiklused. Minu lapsepõlv oli üldiselt klassikaline nõuka aja lapsepõlv nagu igal teisel lapsel, kes on sündinud eelmise sajandi 70-ndatel. Kuid üks asi oli väga lahe – mu vanematel meeldis reisida. Neid reise polnud teab kui palju ja eks sihtkohad olid ikka N.Liidu piires, kuid nendest on mulle jäänud unustamatud mälestused. Mulle meeldis ka see, kui spontaansed ja vabad olid mu vanemad – käisime õhtul kinos, mida järgmisena ette võtta? Läheks Moskvasse? Miks mitte 🙂 Sõideti koju, visati kotti ruttu passid, trussikud, sokid ja helistati tuttavale, kes viitsis ära visata autoga meid Pihkvasse õhtusele rongile. Hommikul olime juba Moskvas ja veetsime nädalavahetuse meie sugulaste juures. See lihtsus ja vabadus tegutseda pole tulnud mulle sama kergelt, kuid tahan liikuda selles suunas ja kindlasti pakkuda seda meie lapsele.

    Seiklused ei tähenda alati kallist reisi. Loodan, et suudan pakkuda Mikale mingeid tegevusi, mis avardavad võimalikult palju tema maailma. Näiteks tekkis mõte, et võiks (kui tütar juba 3-4 aastat vana) käia läbi kõik Tallinna tänavad. Kasvõi keskmiselt kaks tänavat nädalas, siis saame tema keskkooli lõpetamiseks kõik 1400 Tallinna tänavat läbi käidud 🙂 Kindlasti teismeeas Mika saadab mu tänavajalutustega pikalt, aga mida ma tahan talle edasi anda – on huvi maailma vastu, seiklushimu, spontaansus, julgus ja vabadus. Ja kui väikesest peast suudan seda talle pakkuda sellist eeskuju, siis tänavad polegi enam olulised mingi hetk.

Kokkuvõtteks – kas inimesed on võimelised muutuma? Mitte päris. Kuid veidi küll ja kui on kindel plaan ja tahtmine, siis me saame olla paremad ja tublimad inimesed ning anda need kogemused ja väärtused üle ka meie tütrele. Olen optimistlik 🙂

Pissipotirõõmud

Ma ei saa seda mitte jagada 🙂 Ma olin kindel, et potiga teeb Mika tõsisemalt tutvust kuskil 1-aastasena või nii. Et nuuh alustame muidugi varem, aga see kindlasti ei suju nii hästi esimesed nädalad ja kuud. Seda üllatavam on see, et Olivia suutis Mikale potilkäimist selgeks teha juba nüüd, kui tüdruk alles kaheksa kuud vana. Eks mitte veel päris selgeks, kuid Mika kindlasti saab aru, miks ta seal istuma peab ja juba paari päevaga kujunes tal harjumus pissil käia potil ja nii mitu korda päevas. Olen superuhke 😀

18-03-12-pissipotiroomud

Linnupoeg

Mõned aastad tagasi mu ema hakkas kutsuma Oliviat linnupojaks. Olivia: “Ooo, kui nummi!”

Umbes aasta tagasi Olivia kuuleb pealt, kuidas mu ema räägib telefoni teel sõbrannaga (kes umbes sama vana e totaalselt vana) ja nimetab teda ka linnupojaks. Olivia nördinult: “Ma arvasin, et ta nimetab vaid mind nii.”

Mõned päevad tagasi Olivia teeb ämmaga koos süüa ja kuuleb, et mu ema nimetab blenderit ka linnupojaks. Olivia: “WTF! Really?”