Esimene isadepäev

Täna siis esimene isadepäev 🙂 Kaks tähelepanekut seoses sellega:

  1. Mul täna siis hittis, et isadepäev on ka minu päev. Ja see oli väga soe tunne. Kui ma ei olnud veel isa, siis eriti ei põdenud küll, et see pole minu pidupäev. Isadepäev, siis isadepäev. Whatevers. Aga nüüd, kui see päev on ka mulle pühendatud, siis mulle meeldis see tunne 😉
  2. Olivia on jätkuvalt parim naine maailmas 😉 Isadepäevaks ei olnud mingeid pannukaid (kuigi need ka olid, muahaha) ja kaarti (kuigi ka see oli!), vaid ta saatis mind reedel koos mu parima sõbraga jooma 😀 Mõnusad meestejutud, Uulitsa burgerid ja gin toonikuga Telliskivi erinevates baarides – mis võib veel olla parem ühe värske isa jaoks? Me likey!
Advertisements

Kui laulud saavad otsa

Olivia laulab Mikale teises toas. Ajan kõrvad kikki, ei või olla…”Katjuša” vä?

– Mis sa laulsid? Katjušat?
– Jah (veidi kohmetult).
– Hahaha!
– Ma ise ka ei tea, miks ma seda laulsin. Mu vanaema laulis mulle.

Tundub, et Olivial hakkavad une- ja kussutamislaulud otsa saama 🙂 Tegelikult on väga tore kuulda, kui ta laulab beebile. Tal on nii paljude laulude sõnad peas ja need kõlavad väga kaunilt tema esituses.

Hormonaalne tasakaal

Ma olen alati olnud emotsionaalne inimene ja nii mõnigi kurb film või laul võib kergelt pisara välja kutsuda. Peale lapse sündi on aga midagi täiesti tasakaalust väljas ja nüüd IGA kurvem filmistseen, reklaam, saatelõik – you name it – paneb mind tõsiselt võitlema endaga, et mitte lõpetada nii:

17-10-29-hormonaalne-tasakaal

Ja nii mõnigi kord olen ma selle võitluse kaotanud. Oh, I’m so fucked :/

Heal lapsel mitu nime

Nagu kõik värsked lapsevanemad, paneme ka meie oma lapsele igasuguseid armsaid ja vahepeal veidraid hüüdnimesid. Mõned kestavad vaid päeva, mõned aga jäävad pikemaks ajaks. Siin valik viimaseid:

Sarvemakaron – kui raseduskalendrist lugesime, et loode (tollel etapil) on sarvemakaroni suurune, siis kohe sai sellest tema hüüdnimi. Kõvasti kauemaks, kui ta oli selles suuruses 🙂

Pumbajaam – sünnitusmajas kõik kiitsid Mikat, et ta nii hästi imeb piima. Pumbajaam või siis ameerikapäraselt PJ.

Pesukaru – Mika nime üks tähendusi (põlisameeriklastel) on arukas pesukaru ja sellepärast vahepeal me nimetamegi teda pesukaruks.

Chupik, Pontšik, Pirru (e pirukas), Numpsik – sellised suupärased ja lühikesed hüüdnimed, mis kõik väljendavad seda, kui nummi ja armas ta on 🙂

Punnpaabu – minu ema antud hüüdnimi. Punnpaabu on leevikese rahvapärane nimetus ja see sobib Mikale suurepäraselt 🙂 Mina nimetan teda punnpaabuks üsna tihti.

Mikado – vahepeal transformeerub Mika Mikadoks 🙂 Ilma erilise põhjuseta. Lihtsalt kõlab naljakalt. Mikado on nii Jaapani keisri ingliskeelne vanapärane nimetus, kui ka lauamäng ja ka sarimõrvarist koomiksitegelane. Mnjaa 🙂

Piimamõmmi – väga armas hüüdnimi. Käisime perearsti juures ja (muide mees) arst küsis, kas Mika saab rinda. Jaatavale vastusele reageeris arst nii: “Ahhaa, piimamõmmi on meil siin”. Piimamõmmi it is!

Hatšapuri – peale Pirosmani külastamist jäi külge see hüüdnimi. Meie väike oma hatšapuri 😀

17-10-17-heal-lapsel-mitu-nime

 

Robotite mäss mudas

Nüüd vist ei möödu enam päeva, kui ei kuuleks meediast tehisintellektist ja sellest, kuidas see ühel ilusal päeval meile sõja kuulutab.

Tõepoolest, kui uskuda teadlasi, futuriste ja analüütikuid, siis selline tulevik on täiesti võimalik ja see pole mingi kauge tulevik. Aga masendav pole mitte see, et meie lastest või lastelastest saavad robotite orjad, vaid see, et meie elame siiamaani mudas. Varsti lendame Marsile ja robotid hakkavad mässama ning samas on linnas nii palju kohti, kus muda on rohkem kui mõnel põllul 😦

Olen korduvalt mõelnud sellele paradoksile. Postituse inspiratsiooniks oli külaskäik perearsti juurde, kus parklas on jube vähe ruumi ja siis kõik pargivad tee äärde ja seal on vihmase ilmaga väga mudane.

17-10-10-robotite-mass-mudas

Beebi riietamine

Beebi riietamine (külmemal ajal) on üks paras pain in the ass.

Igatsen neid aegu, kui sain riidesse (üksinda elades) ühe minutiga. Jah, ma ei viitsinud alati panna salli kaela või valisin ilmale mittevastava jope, aga ma olen suur mees – kui kurk pärast valutab ja on nohu, siis see on minu enda valik 🙂

Siis tuli mu ellu Olivia ja riietumine sai täiesti uue tähenduse. Tunnistan, et nii mõnigi kord ei suutnud ma leida endas seda zen-meest, kes võtab vabalt kogu seda oot-ma-otsin-mis-sall-võiks-siia-sobida-oot-see-kampsun-on-liiga-õhuke-lähen-vahetan-välja-ooooot-ma-unustasin-oma-mobiili-tuppa rituaali ja vihastasin ja susisesin nagu üks vana uss.

Nüüd on riietumise protsessi lisandunud Mika ja see teeb kogu asja veel “lõbusamaks”. Beebi riietamine on midagi sellist:

17-10-09-beebi-riietamine

Ainus lahendus on hingata sügavalt sisse ja mõelda, et vaatamata sellele, et Olivia ja Mika ei hakka arvatavasti kunagi riietuma (kuigi Mika puhul on lootust, et ma treenin ta välja) nii kiiresti kui mina, on nad kaks ilusat inimest, kes mulle kõige armsamad ja kui vaja, siis võib ju veidi oodata ka 😀