02. mail panime Haiku magama. Ma kirjutan seda postitust arvatavasti üsna pikalt, aga ma alustan sellega 03. mail. Hetkel on seda väga raske kirjutada, aga samas tunnen, et vajan seda. Tahan koondada siia minu erksamad mälestused temast.
Haiku oli 13,5 aastat vana. Viimase aasta jooksul oli juba näha tema vananemismärke. Ta ei kuulnud enam nii hästi. Tavaliselt oli aastavahetuse ilutulestik tema jaoks suurim piin, aga see aasta ta peaaegu ei teinud sellest välja, kuna kuulmine oli kõvasti langenud.
Ta kõndis aeglasemalt. Liigesed olid juba kangemad. Kuigi ta võis talle omaselt ikka väga kiiresti ja närviliselt reageerida mingitele asjadele, oli siiski tunda, et ta on väsinud.
Viimasel kahel kuul läks asi hullemaks. Ta väga vähe sõi, liikus üliaeglaselt, muutus väga kõhnaks ja oksendas tihti. Saime muidugi aru, et Haiku ei ela enam aastaid, aga kui kiiresti jõuab ta lõpp-punkti, seda ei osanud ega tahtnud ennustada. Arstide juurde ei näinud me enam mõtet minna, sest koer oli vana ja talle väga-väga ei meeldinud käia kliinikutes. Otsustasime säästa teda sellest ja lasta minna oma tempos.
Viimastel päevadel liikus Haiku juba väga aeglaselt ja 1. mai õhtul ei võtnud enam jalgu alla. Viisin teda õue kätel, ta väga vähe liikus ja peale pissimist tõin ta kätel tagasi. Järgmisel hommikul ei suutnud Haiku enam seista. Otsustasime, et ei piina teda pikalt ja kutsusime loomaarsti koju juba samal päeval.
See oli faking raske päev. Viisime Mika vanaema juurde. Olime säästnud mu ema koroonanakkuse riskist poolteist kuud, kuid kuna nüüd on viirus justkui juba taandumas ja meil mingeid nähtusid pole ning avalikes kohtades liigume minimaalselt, siis võtsime selle riski ja viisime tütre mu ema juurde.
Edasi oli palju nutmist. Me nutsime ja lohutasime Oliviaga vaheldumisi, kallistasime ja paitasime Haikut, ootasime loomaarsti. Magamapanek kestis kokku vist umbes veerand tundi, kogu see aeg ma vahetpidamata nutsin ja sosistasin Haikule lohutavaid sõnu ja tänasin teda kõige eest.
Kui viisime koera ära kremeerimisele, siis kodus jälle vaid nutsime ja nutsime. Viimati ma nutsin nii palju ja nii kõvasti umbes 20 aastat tagasi. See on kummaline, kuidas lemmiklooma lahkumine võib mõjuda raskemalt kui inimese lahkumine. Võibolla siin mängib rolli see, et ta on olnud sinu vastutada ja sinu kasvatada…nagu laps. Võibolla see, et sa oled näinud teda kogu tema elu vältel alates kutsikaeast kuni selle hetkeni, kui ta on täiesti vana ja jõuetu. Äkki see, et loom on ikka süütu tegelane ja tema surm on seetõttu kuidagi eriti karm.
Algus
Haiku tuli meie ellu 2006. aasta sügisel. Meie suhe Oliviaga oli tolleks ajaks kestnud veidi üle aasta. Mina olen alati armastanud koeri ja mingi hetk oli mul kindel plaan võtta koer. Olivia oli ka nõus ja hakkasimegi otsima sobivat looma. Algul kaalusime tõukoera, kuid nende hinnad olid meie jaoks liiga kõrged ja hakkasime siis uurima, kus saaks segaverelise. Koertefoorumis nägin kuulutust, et Elvas on sündinud kaks segaverelist kutsikat, üks must ja teine valge. Sõitsime neid vaatama ja ina armusin valgesse kutsikasse kohe ära. Siin on esimene foto sellest poisist, kui ta on alles veel kolm nädalat vana.
Rääkisime Oliviaga läbi ja ka tema oli nõus võtma valge koera ja paar nädalat hiljem läksimegi talle järele.
Kutsikas oli algul üsna uimane ja väga palju haigutas. Mõtlesime isegi, et äkki on tal midagi viga 🙂 Selle järjepideva haigutamise pärast panime talle nimeks Haigu, aga kuna kohe alustasime ka kasvatamisega, siis sai pehmest Haigust teravam variant Haiku.
Haiku, nagu kõik kutsikad, oli muidugi meganummi. Ta oli üleni valge ja mõnusalt pontsakas 🙂
Siin fotol on tal silma ümber väikesed armsad mustad täpid, mis ühel hommikul olid järsku kokku sulanud ja moodustanud mustad jooned, nagu oleks silmalaineriga joonistatud.
Me oleme siin veel noored ja naaivselt arvame, et suudame kasvatada seda koera 🙂
Saame siis tuttavaks
Kutsika eale järgnes teismeliseiga ja nagu kõikidel teismelistel toimusid muutused nii välimuses kui iseloomus 🙂 Haiku koon venis pikemaks, kõrvadele tekkisid mustad täpid (tegelikult olid need üle keha, aga valged karvad varjasid neid täppe), saba venis pikaks ja oli mõned kuud selline soolikas kuni siis läks järsku lahti ilusaks palmiks.
Me õpime tundma Haikut ja saame peagi aru, et ta pole tüüpiline koer. Iseloomult oli ta pigem nagu kass, kes tuli inimeste juurde siis kui ise tahtis. Minu ja Olivia kutsumise peale ta reeglina ei jooksnud kohe kohale, vaid pigem tuli ja seisatus, vaatas silma ja justkui küsis “Nii…mida sa tahad?”. Ta polnud küll kartlik, kuid tema suhe meiega oli kohati reserveeritud ja sellist klassikalist koera “oi-peremees-kutsus-jooksen-kohale-ja-lakun-ta-üle-keha” entusiasmi temas väga palju polnud. Haiku oli umbes juba 5-6 aastane, kui ta alles hakkas magama meie jalgades, kui me vaatasime diivanil telekat. Enne seda ta sellist lähedust ei vajanud.
Peagi saame ka aru, et Haiku on üsna
Varpo ja Haiku
Eraldi teema on Haiku ja Olivia onu Varpo suhe. Varpo oli algusest peale Haikule nö ristiisaks, kes hoidis teda siis, kui meil oli vaja kuskil ära olla. Inimene, kes lubas talle kõike ja keda Haiku väga armastas ja usaldas.
Isa tuli koju 